Aaroni tiimil on tavaks vähemasti korra kvartalis midagi põnevat või lihtsalt meeldivat ühiselt ette võtta. Olgugi, et meie kontor on õdus ja mugav ning töö, valdkonna iseloomu arvestades, vägagi vaheldusrikas, siis ikkagi on tore argirütmist hetkeks välja pääseda ja kolleegidega ka muust maast ja ilmast juttu puhuda.
Seekord otsustasime minna loodusesse akusid laadima. Ja mitte lihtsalt matkale, vaid ratsamatkale Põlvamaale Valgesoo kanti. Meie ettevõtmine kujunes rohkem kui meeleolukaks ja jääb kindlasti pikaks ajaks meelde.
Varasem kogemus ratsutamisega? Seinast seina.
Huvitav on veel see, et Aaroni võrdlemisi väikeses, ehk siis kõigest viieliikmelises tiimis ulatub kogemus hobuste ja ratsutamisega seinast seina. Näiteks Merit ja Tarmo hüppasid sadulasse sisuliselt esimest korda. Kui mitte arvestada lapsepõlves poni patsutamist ja pisikest tiiru aedikus. Pille on kunagi isegi ratsutanud, kuid see oli ammu. Ilmselt Texasesse kolimise algusaegadel.
Nüüd aga läheb põnevaks – Annika on lapsena lausa ratsatrennis käinud. Enamgi veel, neil oli peres oma hobune ja niimõnigi aastaid tagasi Põltsamaal elanu mäletab ehk tänagi veel Annika vanaema, Salme Kauna, Põltsamaa kommunaali töötajat, kes hobuvankriga ringi sõites linnatänavaid puhtana hoidis. Aeg-ajalt pääses kaasa sõitma ka Annika.
Noh, ja Gerli kogemusest rääkides. Temal on koguni endal kaks hobust, kellega peamiselt lapsed ratsutavad ja kelle sadulasse ta ise ehk korra kvartalis satub. Seda on muidugi raske uskuda, kuna kolleegide sõnul nägi ta ühisel matkal ikka väga pro välja.
Niisiis, umbes kolm ja pool tundi ning 13 km väldanud ratsamatk kujunes igati meeleolukaks. Kõige enam nalja tegi vist Annika hobune, kes arvas, et igast põõsast või puuoksast tuleks midagi hamba alla maiustamiseks näksata. Kuna teekonna kestus oli just nii parajalt pikk, et kõhud tühjaks loksutada, suundus tiim Vidrike külamajja keha kinnitama ja muljeid jagama.
Miks on sellised ettevõtmised tiimiga olulised?
“Meil on küll võrdlemisi väike meeskond ja näeme üksteist pea igapäevaselt kontoris, kuid kuna tööpäevad on üsna intensiivsed, siis pole tihti aega, et omavahel suhelda ilma, et samal ajal mõni kiireloomuline ülesanne lahendust ei ootaks või mõni kiri või kõne sisse ei tuleks.
Sellised motivatsiooni-inspiratsiooni momendid vabamas õhkkonnas, nagu hiljuti taas ette võtsime, on olulised igas meeskonnas, ja kuna meil on üsnagi värske uus koosseis, pean selliseid ettevõtmisi eriti oluliseks. Lisaks aitavad töövälised koosviibimised ka üksteist inimlikus mõttes paremini tundma õppida, mis omakorda kindlasti ka tööalast suhtlust hõlbustab.”
– Annika Lattik, tegevjuht
Värsked kommentaarid